Depressioon

Share on facebook
Share on twitter
Share on linkedin

Üleelmine suvi olin omadega täiesti pees. Nii suhte kui rahaga oli kehvasti ning selletõttu langesin esimest korda elus depressiooni. Ma tegelikult ei arvanudki varem, et see minuga üldse juhtuda võiks. Pidasin seda halvimal juhul ebatõenäoliseks kui mitte võimatuks. Aga ometigi, siin ma olin. Teretulemast rock-bottom. Olin kõik enda varud investeerinud riskivaradesse ning algava sõja tõttu oli mu net worth mingi -80% poole aastaga. Olime just Anjaga Tais abiellunud, kuid taas vaatasime otsa faktile, et eestisse kolida ei õnnestu. Viimane kord kui seda tegemas olime tuli covid ning seekord tuli sõda. Tekkis paigalseisu tunne ning mure tuleviku pärast. See mõjutas mõlema üldist enesetunnet ning selleläbi ka suhet.
Selleks, et mitte viimaseid varasid likvideerda, suundusin eestisse tööle. Hoolimata abielu algsest elevusest, hiilis hirm tuleviku ja rahaseisu ees vaikselt nahaalla. See tekitas kõvasti stressi ja pinget, sest nüüdsest olin ma vastutav kolme eest. Enam ei osanud lõdvestuda ning hommikused meditatsioonid asendusid muretsemisega ning hiljem magamisega. Hakkasin magama aina rohkem, sest unest sai minu pelgupaik. Kuna mul ühtegi head ega kiiret lahendust ei olnud, siis probleemile mõtlemine tekitas veel eriti korraliku posu stressi, kuniks avastasin, et lihtsam on üldse mitte sellele mõelda. Lihtsam on põgeneda.
Ma põgenesin igale poole. Nii enda kui teiste eest. Ei suhelnud eriti kellegagi kuid ka iseendaga olla ei tahtnud. Lahtiharutamata lõngakera tundus liiga suur ja hoomamatu. Seega hakkasin end lohutama kõigega mida interneedus lahkesti pakub. 
Aga ükskõik mida ma ka tegin, ma ei suutnud enda teadvustamist enam välja lülitada. Teadvustamist sellest, mida ma hetkel teen. Kui ma proovisin põgeneda, siis tuli hääl minuga alati kaasa, kes kommenteeris “no jälle proovid sinna põgeneda, okei, eks me vaatame palju see sind aitab”. Kui ma proovisin paigal olla, no siis oli suhteliselt sama. Dialoog iseendaga oli konstante.  Sain aru, et ennast ma hetkel aidata ei oska aga ma oskan kirjeldada seda kus ma olen ja mida ma tunnen. Ja minus oli ka teadmine, et kui ma sealt välja saan, siis ma oskan ka seda kirjeldada kuidas sealt välja saada. Ja niimoodi hakkasin ma kaardistama enda emotsioone ning impulsse mis need endaga kaasa tõid. Kõik põgenemise vormid, enesele toodud vabandused, enesehaletsus jne.
Ma sain aru, et mu varasemad tööriistad sealkohas ei töötanud kus ma olin. Teadmisest, et miski on hea, ei piisanud. Hakkasin mõistma inimesi keda olin varasemalt näinud depressiooni sümptomitega ning mõistsin kui viljatu oli minu varasem nõu neile. Kogesin abitust ja jõetust, isegi kui lahendus oli nina all.
Tihtipeale oli soov nii kõvasti vastu põhja kukkuda, et kaotad teadvuse, suurem, kui soov lahendust leida.
Nii põlgasin ka ise ära kõik sissetuleva nõu. Tegelikult enda seisukohast ehk ei põlanudki kuid kasutusele ka ei võtnud. Ei jõua, ei suuda, ei taha ja nagunii ei õnnestu. Vaatlesin õhtuti voodis enda mõtteid ja ei suutnud ära imestada, et mina nii mõtlen, kas see olen tõesti mina? Ego surm.

Ma ei olnud üksi. Ma sain väga head nõu, kui ma ennast avasin ning ma sain üksi olla ja mõelda.
Sellest hoolimata ei olnud taastumine silmapiiril. Ma arvasin mitmeid kordi, et nüüd on fain, kuniks tundus, et see ei lõpegi ära. 

Ainuke asi milles ma kindel olin, oli see, et antidepressante ma ei puutu. Sinna tõmbasin ma piiri, olgu nii halb kui võimalik. Ma kasvõi suren enne ära. Asi oli põhimõttes. Tabletid tähendasid minujaoks allaandmist ja tunnistamist, et ma olen nõrk ja see oli üks asi millega ma nõus ei olnud. Ma teadsin, et viimase abinõuna saan ma ennast mõnda keskusesse või ashramisse toimetada kus on range reziim. Mitmeid tunde meditatsiooni päevas ning mitte mingit stimulatsiooni. Ei elektroonikat ei uudiseid ei midagi. Sellises olukorras ei ole sul mitte mingit muud võimalust, kui enda jamade põhjused välja selgitada. Sa pead lihtsalt enda depressioonist kauem seal vastu pidama, ehk mitte loobuma.

Aga kui ma lahendust teadsin, miks ma siis ise seda ei kasutanud ?

Sellepärast, et mõte enda isoleerimisest ja jamadele otsa vaatamisest tekitas paralüseerivat hirmu või reaalset vastikustunnet. Ma oleks enne ÜKSKÕIK MIDA proovinud. Noh peale antidepressantide ja enese kahjustamise. Need olid viimased kolm valikut ja kõik nendest olid halvad. Ja seega ma proovisingi kuidagi ise hakkama saada.

Kuna kogu selle protsessi käigus jälgisin ma nii enda mõtteid kui tundeid ja teadvustasin seda mis toimub, nagu kolmas isik kes jälgib kuskilt kõrgemalt kedagi teist, siis otsisin ma ka olukorrale pidevalt lahendusi. Sest paratamatult see tüüp minu pea kohal, aeg ajalt midagi välja pakkus.
Ma kuulasin palju podcaste sellele teemal ning lugesin ka raamatuid. Seda puhtalt sellepärast, et internetis olev meelelahutus enam ühel hetkel ei lahutanud mitte midagi. Ning olukorrale lahenduse otsimise mõte oli minujaoks põnevam kui see midaiganes netist tarbida õnnestus. Sinnani jõudmine võttis muidugi pikalt aega. Tulemusena hakkasin:

Tarbima kalamaksaõli ja kreatiini – kuna kliinilised uuringud on mõlemad seostanud endorfiinide tootmisega – mõlemaid tuleb võtta oluliselt suuremas koguses kui tavaline päevanorm, et nad toimiksid.

Käima külmaveevannis – külmaga kokkupuude ja ka saun alandavad stressi

Tänu tööl käimisele läksin ka vara magama ning ärkasin vara.

Võtsin ka cbd õli, et keha lõdvestunum oleks ja õhtuti magama saaksin jääda

Asjad mida ma oleksin pidanud vähem tarbima:
Kofeiin ja Nikotiin

Kofeiin kiirendab ajutegevust ja aktiveerib meie adrenaliininäärmeid. Seega, kui sul on juba midagi mis tekitab stressi või hirmu, siis on suur tõenäosus, et kofeiin võimendab neid emotsioone. Lisaks sellele, ei lase ta õhtuti magada ning siis hakkad sa veel rohkem negatiivseid mõtteid ketrama, sest kofeiinist vallandunud dopamiin on ka kadunud. Energiat on laenatud ning nüüd on aeg tagasi maksta. Ilmselgelt tulevad õhtuti tumedad mõtted.

Neid mõtteid proovisin summutada nikotiiniga, nuusktubakale sarnase ninnapuhutava tolmu kujul.
Algselt tundus sellel olevat positiivselt rahustav effekt, tänu millele sain paremini magama jääda, mitte muremõtteid mõelda, kuid ühel hetkel hakkasin seda liigselt tarvitama ning tulemus oli kehale päris karm.


Sarnasele olukorrale näengi kahte lahendust:

1) Sa lähed sisemisele plaverännakule ning loobud kõikidest ainetest mis stimuleerivad või rahustavad, sealhulgas meediast ja lihtsalt vaatad enda sisse niikaua kuni asjad saavad selgemaks. Lõngakera hargneb ja sa saad vastuse küsimusele: Mida ma päriselt kardan ?

2) Sa ei saa, taha või ei suuda nii drastilist muutust teha ning pead hakkama ennast tüki haaval uuesti üles ehitama. Sellejuures on oluline, et sa enda suhtes liiga kriitiline ei oleks. Anna endale aega tunda sitasti ning võta see julgus vaadata otsa enda tõelistele hirmudele.
Alusta väga väikselt mõne kasuliku tegevusega nagu näiteks külmaprotseduurid, saun või väljas jalutamine ilma elektroonikata. Vajadusel broneeri endale aeg mõne professionaaliga, sest isegi kui see inimene suudab sind natukene aidata on see seda väärt. 
Suhtle sõpradega, isegi kui sa ei taha.

Lõppkokkuvõtteks ei muutu suurt midagi kui sa ei saa aru, mis seda stressi põhjustab. Ning tegelikult ei saa ka keegi teine seda tööd sinueest ära teha, isegi mitte terapeut. Depressioonini jõudmiseks on enamasti põimunud mitu tugevat stressi põhjustavad faktorit ning kõige raskem osa ongi see lõngakera lahti harutada.

Kõigepealt proovi identifitseerida võimalikult täpselt kõik suuremad stressipõhjustajad. 
Seejärel pane need pingeritta.
Kui sul oleks võimalik üks nendest põhjustest kohe ära lahendada kuidas sa ennast tunneksid ?
Tihtipeale on nii, et kui me sellest kõige hullemast asjast vabaneksime siis muu osas tunneksime, et saame sellega hakkama.

Kui sa oled selle ühe asja identifitseerinud, mis sind kõige rohkem halvab, siis anna talle kogu enda tähelepanu. Mõtle hoolega millal, kus ja kuidas sa saaksid seda probleemi lahendada niipalju, et sul hakkaks kergem. Võimalik, et isegi kui sa täpse asja üles leiad, ei ole sul jõudu, et sellega tegeleda. Pole hullu, kõige olulisem ja kõige raskem on see välja selgitada. Anna endale natukene aega, et taastuda ja soov see ära lahendada hakkab ise sinuseest vaikselt kerkima.

Arvesta, et see ei ole lühike protsess. Minu olukord kestis poolteist kuni kaks aastat. Täpselt on raske öelda kuna midagi algas või lõppes. Enda tuttavate pealt tean nii mõndagi inimest, kes on sarnases olukorras olnud palju aastaid. Mõni on siiamaani ning tundub nagu nad ei tahakski sealt välja. Aga kahjuks ei saa kedagi aidata, kes ise lahendust ei otsi. See on ohtlik mäng ja mõned kahjuks jäävadki siin kaotajaks. Minu ego oli lihtsalt natukene liiga suur, et üks nendest olla.


Tsau!

 

peeter

Mis on tähelepanuhäire?

ATH ehk aktiivsus-tähelepanu häire tuleb ingliskeelsest terminist ADHD ehk “attention deficit and hyperactivity disorder” ehk tähelepanu puudulikkus ja hüperaktiivsus. Enne kui laskun sügavamale, mainin ära,

Loe edasi »
peeter

Mis asi on enesedistsipliin ?

Distsipliin on üks ülimalt valesti mõistetud sõna. Vähemalt minu jaoks oli. Distsipliin on see, kui keegi teeb midagi planeeritult ja regulaarselt. Kui me läheme iga

Loe edasi »
peeter

Kas sa oled juba vihane ?

Kui sa tundsid ennast eelnevates postitustes ära või lugedes eelnevaid postitusi suuremast eesmärgist või elu mõttest tekitas rinda sooja tunde, mis on kuidagi unarusse jäänud,

Loe edasi »
No more posts to show

Tule konsultatsioonile