Oli täiesti tavaline kolmapäev, kui töölt koju jõudes on kuidagi kehv olla.
Tunnen, et minu olek on kuidagi teistsugune kui “tavaliselt”. Asjad ei paku huvi, kui mõtlen erinevatele tegevustele mida võiks nüüd vaba ajaga peale hakata, siis ei teki kehas ühtegi reaktsiooni. Võibolla ainult vastumeelsus. Isegi isu ei ole – mis toimub ? Kas ma hakkan haigeks jääma ? Ei tundu nii, lihtsalt kuidagi tühi on olla. Okei, mis ma nüüd siis teen, trenni tõenäoliselt küll ei lähe. Istun korraks diivanile ja vaatan mis seal internetis huvitavat on. Kohe hakkab parem.
Pärast natukest aega tekib taipamine, et ma olen juba mõnda aega skrollinud. Korraks tõstan pilgu ja mõtlen endamisi “kui ma nüüd edasi skrollin, siis aina vähem tahan ma midagi muud teha” jutt jumala õige, aga ma ei taha juba praegu midagi muud teha. Hmmm, keeruline olukord. Pakun endale mõttes süüa, aga ei huvita. Pakun, et loen raamatut, aga ei huvita. Magama minekuks on ka vara, kell on alles 7 ja ei saaks öelda, et ma isegi eriti väsinud oleksin. Aga mis siis toimub minuga ?
Lähemal vaatlusel saan aru, et tänane päev oli keskmisest stressirohkem. Ei olnud isegi midagi konkreetset, mis oleks ärritanud või pinget lisanud, lihtsalt kõik kuidagi võttis hästi palju energiat ja tekitas tüdimust. Ja nüüd tunnen sisemist tühjust. Midagi ei taha teha ning isegi lemmiksöök jätab külmaks. Tahaks lihtsalt päeva õhtusse veeretada. Niimoodi, et ei peaks ise kohal olema. Suunaks enda silmad ekraani, vaataks kas filmi või midagi muud. Kasvõi ajaks kellegagi lihtsalt juttu, peaasi, et oleks mingi tegevus. Mingigi tegevus, mis neelaks aja, sest mul ei ole hea olla.
Huvitav on see, et kui meil ei ole hea olla, siis suuresti on see keharessursside puudumisest. Ning ainuke naturaalne lähenemine on puhkamine. Skrollimine või filmi vaatamine aga ei ole puhkamine, sest näiteks filmi vaatamisel, toodab meie keha palju rohkem erinevaid hormoone, vastavalt filmi sisule – ning see on tegelikult väga kurnav. Kui sa oled kunagi vaadanud mõnda eriti põnevat filmi kohe hommikul siis võimalik, et oled kogenud, kuidas pärast seda filmi ei paku enam miski eriti huvi. Seda sellepärast, et sa harjusid ära palju rohkemate hormoonide kogemisega ning nüüd kus tasemed langevad, tundub kõik igav või üksluine.
Kui paljud meist aga haigena terve aja filme vaatavad ? Mina kindlasti olen üks nendest. Juba väiksest saati harjus sisse, et kui olin haige, siis sain teha seda mida tahtsin terve päeva. Vaatasin telekat ja filme niikaua kuni silmamunad valutama hakkasid ja siis lõpuks jäin kuidagi magama. Ja sama mustri olen ma kaasa võtnud ka täiskasvanuikka. Kui mul on kehv tunne, siis ma lahutan meelt – noh ikka, et parem hakkaks. Aga taipamata, et kui keha on väsinud, siis ainuke lahendus on puhkus. Ja skroll või filmide vaatamine ei ole puhkus, vaid pingutus.
Tugev stressitase või depressioon on väga sarnane haigena olemise tundele. Seega on arusaadav, et tihtipeale lülitume automaatselt samale programmile. Misiganes meie harjumuseks siis ka ei ole. Me ei suuda mõista, et tegelikult ei taha me meelelahutust, vaid ennast hästi tunda. Kuna aga “hästi tundmiseks” on kaks viisi, üks on natukeseks ajaks hästi ja teine on stabiilselt hästi, siis nendel vahet tegemata valime kiirema ja lihtsama variandi. Selleks on enamasti meele lahutamine. Taipamata, et pikendame seda aega, et saaksime ennast stabiilselt hästi tunda. Sest kui me tol hetkel skrollimise või filmi vaatamise lõpetaksime, siis peaksime kohe silmitsi seisma igavuse ja valuga. Ning seda enam, kui me ei ole igapäevaselt ennast harjutanud seal olemisega, me nõrkushetkedel seda ammugi ei suuda.
Nüüd kui meil on suhteliselt automaatne metoodika hakata enda meelt lahutama, iga kord kui me ennast kehvasti tunneme, siis eemalt vaadates võiks öelda, et me oleme ülimalt haprad isikud. Ja nagu varem välja tõin, siis kannatame ise selle metoodika all kõige rohkem. Me kannatame kas enese teadmatusest või suutmatusest olukorda muuta. Ning kõige hullem on see, et sellist metoodikat järgides muutume me veel hapramaks, mitte tugevamaks.
Lahendus ?
Iseendaga olemine või võimalikult väikest naudingut andvad tegevused nagu: Jalutamine, lugemine, saunas või vannis käimine vms.
Kuid selleks, et need töötaks, tuleb need tegevused sisse harjutada. Ja sisse harjutada nii, et me teeksime neid asju siis kui me ei taha neid teha. Sest kui sa oled haige, stressis või depressioonis siis sa ka ei taha neid asju teha ning kui sa ei ole harjutanud ennast sellest väiksest ebameeldivusest läbi minema, siis sa ei suuda seda ka vajalikul hetkel.
Kuidas neid sisse harjutada ?
Näiteks: Hommikuti oled sa unine ja ei taha midagi teha. Tavaliselt lähed kööki kohvi või teed tegema või sooja dushi alla. Seekord mine vastumeelselt kas jaheda dushi alla või välja jooksma. Pärast seda istu iseendaga maha ning vaata mis kerkib. Kui sa tunned, et sa ei viitsi seda teha, siis väga hea, tee ikkagi.
Mida pahuram sa oled, seda rohkem vilju su harjutamine toob.
Pärast tööd, võibolla oled harjunud ennast prememeerima. Kas hea söögi või sotsiaalmeedia või millegi ägeda vaatamisega. Tõenäoliselt teed neid kahte koos. Alusta sellest, et eraldad need tegevused ning lisad vahelduseks vaikuse hetki või lähed jalutama.
Enne magamaminekut võta aeg ainult iseendaga olemiseks ja hommikul samuti – eriti siis kui sa ei taha seda teha. Lihtne öelda, raske teha – aga lihtsat teed tegelikult ei olegi.
Tsau!
