Otsustasin hakata enda mõtteid kirja panema, sest aastate jooksul on neid kuhjunud omajagu. Sellest blogist saab minu spontaanne mõtete väljendamine ning sisuks saab olema just see, mida hetkel oluliseks pean või millega tegelen.
Kes ma olen ?
See on tõenäoliselt kõige raskem küsimus üldse ning alustaksin pigem sellest, millist elu ma elan. See, kes ma olen, saab tõenäoliselt erinev olema kõigi teie silmis.
Olen Peeter, hetkel 32 aastat vana ja elan Soomes. Viimased 10 aastat olen käinud Tai, Eesti ja kolmandate riikide vahet, veetes talved soojas ja soojad tööl – kui nii saab öelda. Algselt läksin Taisse õppima joogat ning mõned aastad hiljem sai Taist harjumus mis aina kinnistus. Tööd olen teinud enamasti ehitussektoris ning välismaal. Liikudes Taist, kus päevad möödusid ilma särgita motikaga sinise ookeani ääres müristades, poristele ja külmadele ehitusobjektidele kust tullakse ja minnakse üürikorterisse peamiselt pimedas. Tuba jagad (loodetavasti) sõbraga ning vaba aega on minimaalselt.
Kuskil along-the-way hakkas mind huvitama kõik mis puudutas motivatsiooni, laiskust, distsipliini ja üldist heaolu. Seda tõenäoliselt selletõttu, et minu enda elustiil nii tugevalt kõikus. Hedonism asendus karmi distsipliini ja suure hulga ebameeldivusega kuniks see jälle vastupidiseks muutus. See tekitas minus omajagu küsimusi, millele ma vastuseid tahtsin leida. Mida rohkem ma teemasse süvenesin, seda huvitavamaks see muutus. Ning siin blogis ma soovingi neid teemasid järk järgult avama hakata.
Kõigepealt tuleks aga anda natukene selgitusi. Nimelt mitte kõik mis ma edaspidi räägin, on minu välja mõeldud või minuenda tarkus. Palju asju millest ma räägin on saanud selgeks minu ja sõbra Hardi vahelistest vestlustest, millest arenes ühel hetkel ka välja Raud-Ordu loomine.
Alates hilistest teismelise aastatest olen ma alati proovinud leida vastust küsimusele: Mis on minu elu eesmärk või sügavam mõte ? Hoolimata sellest, et olen proovinud leida vastuseid maa-alt labidaga kaevates, peapeal seistes või enda kodu mitmeks päevaks kottpimedaks muutes, ei ole ma selgeid juhiseid saanud. Mis on aga kindel on see, et ma tunnen sisemist vajadust sellele vastuse leidmiseks. Ühest hiljutisest vestlusest sain aru, et see on tõenäoliselt minu omapära. Ma ei ole kunagi aru saanud kuidas võiks niisama olla ja elus kulgeda, ilma läbiva suurema eesmärgita. Ja siinkohal ma ei mõtle seda, et mu eesmärk ei oleks pere, oma kodu ja karjäär, vaid pigem – mis on minu elu või eksisteerimise mõte üldse.
Nagu mainisin, siis selget vastust ma sellele küsimusele leidnud ei ole. Küll aga olen kogenud seisundeid, mis pigem viivad antud teemast ja vastustest veel kaugemale. Depressioon, apaatsus, laiskus ja mõtetus on küllaltki levinud emotsioonid, mille all kannatades olev inimene on justkui ära lõigatud enda kõrgematest eesmärkidest ja iseenda jõust. Olen aru saanud, et selleks, et leida enda elu sügavam eesmärk peame olema nendest energiatest vaba. Need on surnud energiad ning neid kogedes liigume aina kaugemale elust endast. Kuna ma olen ise kõiki neid kogenud, mõnda lühemalt ja mõnda pikemalt siis tunnen nende laastavat mõju ning tean, et elueesmärkide leidmiseks ei ole need seisundid kasulikud. Aja möödudes hakkasin ma igal pool ära tundma neid samu seisundeid teiste inimeste näol kuniks oli selge, et see ongi normaalsus. Väga paljud inimesed meie ümber kogevad ühte või teist surnud energia vormi igapäevaselt.
Samal ajal olles segaduses enda soovide ja tahtmiste osas, olles võimetu asju muuta või isegi teadmatu olukorrast endast ning selle tulemusena lihtsalt vaikselt kannatades. Tihtipeale iseloomustab neid inimesi mõni tegevus mis ei ole neile kasulik kuid millest loobuda ei suudeta. Ebaproportsionaalselt palju näen ma seda just noorte meeste pealt. On saanud normaalsuseks, et kõik on millestki sõltuvuses ja see on okei.
Tänapäeva probleem on see, et me ajame segi lühiajalise naudingu enda tõeliste eesmäridega. Viimase leidmine on niivõrd pikk protsess, et me lihtsalt ei taha, suuda või ei viitsi. Ja niimoodi saavad meist … “foodied”. Või millegi muu sõltlased. Üks on kindel, me kogeme ainult osakest sellest, mis elul päriselt pakkuda on. Tihtipeale lepime laua alla kukkunud palukestega, kas sellepärast, et sealt tõusta on liiga keeruline või sellepärast, et keegi ei olegi meile midagi lauapealsest rääkinud.
Ja mina ei ole ka mingi musternäidis kes annab siin õpetlikku loengut. Olen vaevanud enda pead elu eesmärgi küsimusega juba mituteist aastat aga eriti kuskile jõudnud ei ole. Vahepeal käisin läbi lihtsalt need tumedamad augud, et veenduda, et seal neid eesmärke kohe väga kindlalt ei ole. Ning nüüd on aeg asju õigest teha, sest veel ei ole hilja. Ja kui see sind kõnetab siis sinu jaoks ka ei ole. Üks kõige kurvemaid vaatepilte on see, kui keegi meie lähedastest on totaalselt alla andnud. Seda vaadates ärkab meis kaastunne ja soov aidata, kuid mida me ka ei teeks, tegevusi ei järgne. Kõige hullem selle juures on see, et varem või hiljem soovid sa inimesega kontakti aina vähendada, sest sa tunned selle negatiivselt mõju iseendale. Kui sa oled juba keegi, kes tunneb, et enda asjadega võiks lood palju paremini olla, siis tõenäoliselt ei ole sul piisavalt ressursse, et ka kedagi teist jalgadel hoida. Seda enam kui sa näed, et tegelikult nad ei tahagi muutuda.
Sinu esimene eesmärk elus võiks olla ise-mitte-sellise-inimese-olemine. Ehk siis, kui sa tead kui raske on lootusetuses ja apaatsuses viibiva inimese lähedal olemine, siis ära tekita seda ise enda lähedastele.
Lootusetuse ja apaatsuse alla kuulub ka see, kui sa ütled millegi kohta: “ma ei suuda ilma selleta” samal ajal teades, et tegevus on sulle kahjulik. See on märk jõuetusest, mida tänapäeval üritame pehmendada kerge naeratusega, proovides tunda ennast paremini. Aga tegelikult on siin ainult 1 põhjus – Sa oled nõrk!
Ja ma olen ka nõrk ja me kõik oleme millegi osas nõrgad aga see ei vabanda mitte midagi välja. See ei tee asja okeiks.
Sõltuvustest räägin lähemalt mõnes tulevases postituses, hetkel tahan anda aimduse, et umbes millest ma siis peagi jahuma hakkan. Läbivaks teemaks saab olema see, et ei ole okei leppida eesmärgituse, kaotuse ja selleläbi KANNATUSEGA. Kui sa oled keegi, kes tunneb, et ta kannatab lihtsalt enda elu elamisega, olgu selleks majanduslikud probleemid, suhteprobleemid, mõnuainete kuritarvitamine või midagi muud, siis ma ütlen sulle, parem hakka selle teemaga kohe tegelema ja parem saa vihaseks. Kohe praegu. Miks? Sest sa kannatad täiesti mõtetult ja see ei lähe mitte kellegile korda. Need kes sulle hetkel kaasa tunnevad, ei taha võibolla varsti sinu lähedal olla, sest nad ei taha ise kannatada ja neil on selleks täielik õigus! Kirjuta üles kõik asjad, mis sulle su elu puhul ei meeldi, mis tekitab raskusi ja stressi. Kirjuta kõik see teema endast välja ning pärast seda saame koos hakata vaatama võimalikke lahendusi.
Tsau!
