Kui sa tundsid ennast eelnevates postitustes ära või lugedes eelnevaid postitusi suuremast eesmärgist või elu mõttest tekitas rinda sooja tunde, mis on kuidagi unarusse jäänud, siis mida teha ?
Alates ajast mil ma sain 30 aastaseks, ei ole ma enam tundnud ükskõiksust aastate möödumise osas.
Enne 30ndat oli päris fun, iga aasta sain vanemaks ja tundsin selle üle ka uhkust. Nüüd aga, on igal sünnipäeval karm tagasivaatamise hetk, et mida ma siis eelmise aastaga täpselt tegin. Kas oleks pidanud tegema rohkem ? Kas ma olen seal kus ma tahan olla ?
Need küsimused tekitavad raskustunnet ning toovad mind alati elu eesmärgi või suurema poindi juurde tagasi. Kas mu elu on joondunud mu väärtushinnangutega ning kas asjad mida ma olen teinud on tagantjärgi seda aega väärt mis nende tegemisel kulus ?
Üldiselt, kui vaadata kõike seda kuhu tähelepanu kadunud on viimaste aastate jooksul, siis hakkab lihtsalt kahju. Ning mitte ainult tähelepanu vaid ka füüsiline energia.
Mitte-viitsimine milleski ülimalt tasemele jõudmiseks ning füüsilise töö tegemine teiste alluvuses, teenides rohkem neid kui ennast.
Kuidas on see võimalik, et tänapäeva lääne maailmas on enamus inimesi õnnetud. Suur osa meist tarvitab antidepressante või muid ravimeid ning ülejäänud medikeerivad ennast rohkem kättesaadavamate ainetega. Kõik on millestki sõltuvuses ja see on uus norm. Mida rohkem, seda uhkem.
Meil on olemas kõik informatsioon ja ka võimalused, et enda elu võimalikult hästi elada, aga millegipärast see enamustel siiski ei õnnestu. Jah, kõigil on oma mured, probleemid ja kohustused ning nende vahel võib inimene tundagi ennast täiesti vangis. Teisel juhul, me lihtsalt ei oskagi midagi enamat tahta või lihtsalt ei suuda mugavustsoonist väljuda.
Kõigile nendele küsimustele ja mõtetele on üks ja sama lahendus. Kuid enne kui ma selle avaldan vaatame sügavamale.
Kui sa oled keegi, kes tahab enda elu oluliselt muuta, siis miks sa seda juba ei tee ?
Vastus on: Me otsime lihtsamat teed. Me ei taha leppida, et ongi ainult 1 kuiv ja karm viis eesmärgini jõudmiseks ning selle asemel otsime häkke ja nippe, kuidas sama asja lihtsamalt saavutada. Me proovime ühte ja proovime teist ning lõpuks oleme kaotanud palju rohkem aega, kui see algselt üldse võtnud oleks, aga selle vahega, et ühel juhul me jõudsime eesmärgini ja teisel juhul mitte. Ehk siis “shortcuts leave you short”. Me ei teinudki asja ära, tegelesime hoopis visualiseerimisega aga tegelikku tööd sisse ei pannud.
Üks hetk tuleb taipamine, et manifesteerimine ei tähendagi ainult ettekujutamist vaid sa pead ka füüsiliselt tegutsema. Ka see on manifesteerimine. “Do the thing and you shall have the power” ütles Napoleon Hill enda kuulsas raamatus. Paljud meist on kuulnud seda ütlust, kuid kui rakendamiseks läheb siis räägime endale augu pähe uuest ja enda poolt täiendatud versioonist, mis kõlab umbes nagu “Relax, take it easy and let it come to you” aga kas tuleb? Või on meist saanud mehed suurte visioonide ja väikeste tegudega ?
Nüüd, kui sa nõustud minuga ja tahad enda elus muutust, siis kas sa suudad seda kohe tänasest teha ?
Vastus on tõenäoliselt EI ja põhjus selleks on see, et sa oled täpselt samas kohas energeetiliselt kus sa olid enne. Sul tekkis korra lihtsalt visuaal või idee kuidas võiks asjad olla, aga muud ei midagi. Ja kui palju kordi elus on sul tekkinud mõni hea idee mida võiks teha, kuid sa ei teinud mitte kui midagi ? Kui sa oled nagu mina, siis päris palju. Point on selles, et niikaua kuni meil on hea olla ei muutu midagi. Ja teinekord ei ole isegi hea olla aga muutus võib teha veel halvemaks, sest siis peab ju ekstra pingutama, aga mul pole ju ressursse!?
Mitte midagi ei muutu enne, kui inimene muutub vihaseks. Iseenda peale. Miks vihaseks ? Sest viha on kõige otsesem viis ohvrirollist otsustaja rolli saamiseks.
Kui sul on kõrini, et sa ei ole oma sihte elus leidnud siis SAA VIHASEKS.
Kui sul on kõrini, et sa oled kohustuste vahel kinni nagu ori, siis SAA VIHASEKS, aga mitte teiste vaid iseenda peale, sest sa oled ise nõustunud selle rolliga.
Kui sa ei suuda enda halbu harjumusi maha jätta siis SAA VIHASEKS ja kui sa ei suuda uusi harjumusi luua, mis sind kuskile elus viiksid siis tead mida ? SAA FAKING VIHASEKS!
Iseenda peale, selle eest, et sa nii nii rumal oled, et petsid iseennast vabandustega ära ja selle eest, et sa nii NÕRK oled, et sa TEAD mis toimub, sulle EI MEELDI see aga sa lihtsalt VAATAD SEDA PEALT. Annad kõik enda jõu ära ja mõtled mingi rumala vabanduse, et siis rahuliku südamega magama minna. Ja niimoodi kordub kõik, mööduvad kuud ja aastad, see tekitab sinust pettumust, kahetsust, haletsust aga miks mitte viha ?
Viha, õigesti kasutades, annab sulle energiat. Siit rattast polegi muud väljapääsu kui see, et sa saad iseenda peale nii kuradi vihaseks, et sa lihtsalt ei ole nõus enam vanamoodi elama. Kõik mis on alla selle, ei tööta.
Kui sa vaatad youtubes motivatsiooni videoid, kui sa saad sõbralt head nõu, kui sa loed minu blogi – tea, et see kõik on meelelahutus, kui sa ei saa vihaseks. Sest siis ei muutu mitte midagi.
Muidugi ideaalis võiksime me inspiratsiooni noolega vastu pead saada nagu multifilmides, aga seda lihtsalt ei juhtu. Üks põhjustest on see, et me oleme nii kuradi hõivatud mitte millegi tegemisega, et me ei tunne äragi, kui inspiratsioon meid külastab. Oli lihtsalt üks mõnus hetk, kus ma natukene unistasin ja pidasin tuleviku plaane. Aga niipea kui tegutsemise aeg tuleb, läheme me tarbimisega lihtsalt sammu edasi. Miks ? Sest neid samme teha on valus. See on töö, aga me ei ole harjunud tööd tegema, sest me ei tule selle valuga toime. Oleme liiga nõrgad ja mitte piisavalt vihased.
Mis teeb üks vanakooli mees, kui tal midagi ei õnnestu ? Ta saab vihaseks.
Mida teeb tänapäeva noor kui tal midagi ei õnnestu ? Viskab asja nurka.
Meid pole õpetatud viha kogema ega kasutama.
Ema kasvatas.
Peaaegu kõik õpetajad koolis olid naised.
Kui sul korraliku isafiguuri ei ole, siis oled sa kaotusseisus! Ja ma mõtlen korralikku, mitte mõnda märatsevat jõhkardit.
Meid on lapsest saati õpetatud, et enda pahameelt ei ole ilus välja näidata. Vihaseks ei ole okei saada ja ammugi füüsiliselt enda välja elamine ei ole okei. Ainult trennis ehk, aga kui sa õigel momendil surud enda emotsioonid alla, ega need sul pärast lupsti jõusaalis välja ei purska. Need jäävadki meie sisse ja aja möödudes me harjume sellega ära. Me hakkame tarvitama erinevaid asju, sest me hoiame sellega enda kinni taotud emotsioone tagasi. Aastate möödudes on emotsioonide koorem lihtsalt nii raskeks muutunud, et me ei oska neid enam normaalselt tagasi suruda ja seega hakkame ennast tuimestama. Kõik selleks, et suruda alla viha, frustratsioon, pettumus ja valu. Ja siis sa imestad miks sul energiat ei ole ? Vot sellepärast.
Aga ära tee siinkohal seda viga, et sa vaatad seda kui lootusetut olukorda, kus sul pole jõudu ja kuidas saakski olla pärast kõiki su läbielamisi? See on nõrk ja see on vale.
Saa vihaseks, sest nüüd sa tead mis värk on.
Saa vihaseks, sest sa pead enda kraami läbi töötama ning su protsessoril on selleks kõvasti rohkem võimu vaja.
Saa vihaseks, sest sa VÕID.
Ja saa vihaseks, SEST SA PEAD.
Ja mitte lihtsalt korraks vaid hoia seda enda sees iga päev. Sest kui sa unustad, siis kukud sa tagasi mugavusse ja keskpärasusse ja sa juba tead kui sitt seal on!
Vaata igal hommikul põhjuseid miks sa vihane oled, täpselt niikaua, kuni su elu on nii heaks muutunud, et sul pole enam soovi vihane olla. Sa tõused sellest emotsioonist kõrgemale. Sest ilmselgelt, ei ole see inimvõimekuse tipp. Aga sellest räägime juba kunagi tulevikus.
Tsau!
