Distsipliin on üks ülimalt valesti mõistetud sõna. Vähemalt minu jaoks oli.
Distsipliin on see, kui keegi teeb midagi planeeritult ja regulaarselt. Kui me läheme iga päev õigeks ajaks tööle, järgime kella ja oleme korrektsed, siis võib meid nimetada distsiplineerituks.
Kui sa ärkad vara üles, sest sa pead millegiga pihta hakkama, siis on tegu distsipliiniga.
Enesedistsipliin saab väljenduda alles siis, kui kaob ära see väline jõud mis hoiab meid vastutavana.
Kui me jääme tööle hiljaks siis sellel on tagajärjed. Ehk mitte kohe esimene kord, kuid üldiselt me teame, et ei saa sellist asja korduvalt lubada. Juba esimene kord hiljaks jäädes, on su sees hirm, et mis nüüd saab. Sa lähed tööle õigeks ajaks, sest tagajärg mitte minemisel hirmutab sind.
Kui sa lõpetad nädala lõpuks tööprojekti, koolitöö või misiganes asja, sest vastasel juhul on sellel negatiivsed tagajärjed – siis ei ole tegu enesedistsipliiniga. Enesedistsipliin on siis, kui sa EI PEA antud asja valmis saama, sul on võimalus lükata asja edasi aga sa ei tee seda.
Vara ärkamine kui saaks kauem magada, kindlal ajal tööga alustamine, teades, et sa võid alustada ükskõik millal või asja üldse homsesse lükata – see on enesedistsipliin.
Ma ei saanud sellest aru. Ma arvasin, et kõik on distsipliin. 3 aastat Raud-Ordus viis mind arusaamani, et nii ei ole. Ja ordus tegime just täpselt distsipliini mitte enesedistsipliini, sest me ei teadnud paremini.
Ülidselt on inimestel probleeme kas:
1) keskendumisega
2) füüsiliste tegevustega
3) liigse mõnusa vältimisega.
Jätame lihtsuse mõttes kolmanda hetkel välja.
Enamus inimestel tuleb üks neist kergelt ja teine raskelt. Näiteks, arvutiga töötamine on okei aga trennis käimine logiseb ja on ebameeldiv. Tuleb ennast kuidagi sundida või meelitada, et asi tehtud saaks.
Teistel on vastupidi, trenn on meeldiv aga keskendumine/süvenemine ei ole. Mina olen see teine variant ja terve elu olen olnud. Sisemist rahutust mäletan juba teismelise east ja nagu ma eelnevatest postitustes ja blogis olen kirjutanud siis ma alles hakkasin enesedistsipliini harjutama.
Palju olen kuulnud “ta teeb niipalju trenni, vaata kui distsiplineeritud ta on” aga see on enamasti jama. Muidugi võib nii olla, et inimene treenib ennast väga distsiplineeritult, kuid kui trenn on talle meeldiv ja loomulik ja ta tegelikult väldib seda kus peaks keskenduma siis ilmselgelt ju nii ei ole.
Ja mina olen ehe näide sellest kuidas võib kõvasti trenni teha ilma 0 enesedistsipliinita. Enda 20ndate alguses osalesin paaril 100kmi jooksul. Mu ettevalmistus võrreldes teistega oli madal ning mul ei olnud ei treening ega toitumiskava. Ma treenisin siis kui tahtsin, mu kilometraaz oli heal juhul 1/3 sellest mis tõsistel võistlejatel ja ma jooksin võistlused lihtsalt motivatsioonipurske ja ajutise tahtejõu najalt. Seega kus on enesedistsipliin ? Kõrvalseisjatele tundus asi aga täiesti vastupidi.
“Enesedistsipliin on regulaarne tahtejõu kasutamine”
Tegelikult on nii, et kui sa oled “trenni mees” siis sa ei arenda enesedistsipliini rohkema trenni tegemisega. Otsi üles enda nõrgad kohad ja vaata siis endale otsa. Kui ma pärast “jooksukarjääri” esimest korda meditatsiooniga alustasin, sain aru (küll mitte niivõrd teadlikult), et olin panustanud ainult enda tugevale osale ning nõrgema poolega üldse mitte tegelenud. Vaikuses istuda oli väga raske. Ma ei suutnud kompulsiivset mõtlemist vaigistada ning oleksin enamus hetked vahetanud raskuste tõstmise või jooksmise vastu. Ma olin endast valearvamusel, sest olin ennast hinnanud vastavalt enda tugevale küljele.
Nüüd toome sisse eelnevalt mainitud kolmanda punkti.
Enesedistsipliin võib olla mitte ülesöömine või ebatervisliku asja mitte haaramine. Mitte õlle joomine või mitte tupsu tegemine. Aga seda juhul, kui me tõesti selle nimel vaeva näeme. Inimene kes ilma suurema pingutuseta suudab õiged valikud teha, tõenäoliselt ei rakenda selleks enam ammu tahtejõudu, seega ei arenda ka enesedistsipliini. Me ei nimeta ju mitte suitsetavat inimest distsiplineerituks sellepärast, et ta ei suitseta. Küll aga kelleltki teiselt, võib see võtta hoomamatu koguse tahtejõudu, et samas kohas olla.
Kogu võrrand näeb välja umbes selline:
1. Kõigepealt peab sul olema motivatsioon millegiga alustada
2. Seejärel rakendad tahtejõudu, et asjaga jätkata (see on see hetk, kus motivatsioon saab otsa ja asja tegemine läheb raskemaks, ehk enesedistsiplineerimine)
3. Harjumuse väljakujunemine (asja tegemine nõuab järjest vähem tahtejõudu)
Palju räägitakse sellest, mitu päeva harjumuse kujundamine siis tegelikult võtab. Loogiliselt vaadates on täiesti rumal kindlast päevade arvust rääkida, sest iga harjumus nõuab meilt erineval hulgal tahtejõudu ning mida rohkem ta nõuab, seda kauem läheb aega, et see päriselt harjumuseks kujuneks. Meie maailmad on lihtsalt niivõrd erinevad, et pärast 21 päeva sama asja kallal pingutamist on sinul apelsin ja minul kartul.
Kui harjumus on välja kujunenud, siis kasutame tahtejõudu ainult juhtudel, kui me ei taha antud asja millegipärast teha. On meil halb tuju, paha olla või lihtsalt väsinud – need on kohad kus asja ikkagi tehes avaldub enesedistsipliin.
On ju selge, et iga päev samade asjade tegemine nagu dushi all käimine ja hammaste pesu ja ka tööle minek on pigem rutiin kui mingit sorti distsipliin. Vähemalt enamuste jaoks.
Teinekord on nii, et teeme enda ebameeldiva ülesande ära ja siis premeerime ennast millegi mõnusaga ja siis tundub, et enesedistsipliin on hea, sest ma ju sain ebameeldivad asjad tehtud. Aga võta preemia ära ja vaata kas siis ka saab. Vastasel juhul oled nagu mina, kes ärkab üks päev üles ja saab aru, et tal polegi kunagi enesedistsipliini olnud. Premeerimine ei võrdu enesedistsipliin, see on ka teaduslikult tõestatud, et ennast premeerides saboteerime dopamiini süsteemi ning ei tee asja ära tahtejõust vaid ajutiselt tekkinud motivatsioonist saada preemia (kuigi endale võib tunduda täpselt vastupidi). Premeerimise käigus tekib terve hulk reaktsioone mis põimuvad omavahel kokku ning ka väljastpoolt näeb asi suht ok välja, tõde avaldub aga siis kui me preemia ära võtame (ja ei asenda mõne muu preemiaga).
Kui sa teed asju sellepärast, et keegi käsib või ebameeldiva saad tehtud ainult läbi selle, et räägid endaga nagu väikse lapsega “kui sa seda teed siis ma ostan sulle…” – päris karm ju ?
Ning just see oli peamine viga mille mina tegin. Ma tegin enda jooksutreeningud peamiselt tänu erinevatele preemiatele. Sest see on ainuke seletus, miks pärast tuhandeid kilomeetreid ei olnud mul välja arenenud erakordne tahtejõud millega oleksin enamus ettevõtmised siin elus saanud korda ajada. Ja kohe kindlasti oleksin pidanud väga okei olema ebamugavuse tundmisega. Tegelikkus oli aga see, et asjades mis mulle meeldisid olin ma hea ning asjades mis mulle ei meeldinud olin ma kohutav.
Enesedistsipliini saab arendada ainult ühte moodi – tehes asju mida sa ei taha või mis sulle ei meeldi. Meil kõigil on erinevad nõrgad kohad ning need tuleb ise üles leida. Kõik tegevused mis tulevad ilma sisemise “ma ei taha seda teha” tundeta, ei nõua sinu tahtejõudu ehk arenda enesedistsipliini. Kui me lõpetame ebameeldivate asjade tegemise, siis hakkab meie tahtejõud koheselt vähenema ning varem või hiljem oleme tagasi tuttavas kohas mille nimi on mugavustsoon.
Minu peamised põhjused mis rikuvad mu enesedistsipliini:
1) Liigne kofeiini tarbimine (isegi kangem tee) tekitab ärevust ja rahutust ning siis ei suuda ma ei maha istuda ega selgelt prioriteetide peale mõelda veel vähem keskenduda asjadele mille tegemist ma ei naudi.
2) Skrollimine/sotsiaalmeedia – on seotud ka eelmise punktiga, sest ilma kofeiini tarbimiseta on oluliselt kergem ennast kas pidurdada või aru saada mida ma teen. Liigne skrollimine lühendab mu võimekust keskenduda ja pikemalt ette mõelda. Lühinägelik mõtlemine takistab aga distsiplineeritult käitumist.
3) Valel ajal magama minek – liiga hilja magama minek või kehv uni tagab hommikuse pahuruse ning mässamissoovi endale ettenähtud ülesannete täitmisel. Une “üle laskmine” tundub õhtul nagu väike asi aga hommikul enam ei ole ja siis on hilja. Võta und tõsiselt.
Väga lihtne viis, kuidas ilma liigse matemaatikata arendada enesedistsipliini:
1. Tee igal hommikul nimekiri asjadest mis on vaja ära teha.
2. Tee selgeks järjekord mis on kõige olulisem, mis on teine jne.
3. Tee kindlaks, millal peaksid nimekirjaga tegelema.
4. Veendu korduvalt, et teed alati kõige olulisemat asja.
Kui su nimekirjas ei olegi midagi muud peale tööl käimise ja võibolla mõne koduse tegevuse ja selline nimekiri ei tundu üldse vajalik
siis kaalu võimalust, et sa ei kasuta enda potensiaali kaugeltki ära ning istud sügaval mugavustsoonis. Sellisel juhul kirjuta lahti, mida sa üldse elus saavutada/kogeda tahad ning mida selleks vaja on teha või omandada. Sellest lähtuvalt järgi eelnevat nelja sammu.
Kui sellest ei piisa ja sa tahad enda tahtejõu viia järgmisele tasemele, siis kirjuta üles kõik asjad mida sulle kohe üldse teha ei meeldi.
Vali neist kindlad tegevused mida regulaarselt tegema hakata, su kõhutunne ütleb päris täpselt millised neist kõrge raskemad ja seetõttu kasulikumad on. Olgu selleks 05 ärkamine, külm hommikune dush, vaikuses istumine, paastumine või raskuste tõstmine, on oluline, et me teeksime iga päev asju mis meile ei meeldi. Oluline on, et me teeksime seda ilma, et keegi meid sunniks või me kellegile midagi lubanud oleks ning ilma premeerimata. Sul peab olema iga hetk valik seda kas teha või mitte teha. Sealt algab enesedistsipliin.
“Just as pain is the price we pay for pleasure, so too is pleasure our reward for pain”
