ATH ehk aktiivsus-tähelepanu häire tuleb ingliskeelsest terminist ADHD ehk “attention deficit and hyperactivity disorder” ehk tähelepanu puudulikkus ja hüperaktiivsus.
Enne kui laskun sügavamale, mainin ära, et meditsiinilist haridust mul ei ole, seega kõik siin öeldu on puhtalt minu arvamus. Pole ju vaja, et keegi ühe blogipostituse pärast kuskil hingeni solvuks, eks.
Kõigepealt alustame sellest, kuidas ATH välja kujuneb.
Kui laps ei tunne ennast turvalises keskkonnas, siis osa tema tähelepanust on alati justkui skanneerimas seda, kas nüüd on ohtlik või mitte. Osa tema tähelepanust on alati justkui valvel, kas on turvaline ja teine osa tähelepanust siis kuskil mujal. Sellest kujuneb harjumus mitte täielikult keskenduda ühele asjale.
Hiljem, kui me tegelikult enam ohtu ei tunneta, ei oska me kogu enda fookust ühele asjale tuua ega seal hoida, sest me oleme terve elu hoopis teistmoodi opereerinud. Sellest tuleneb suutmatus ja tahtmatus keskenduda ühele asjale. See lihtsalt pole midagi, millega harjunud ollakse.
Tihtipeale ei suuda ATH-ga inimesed keskenduda isegi siis, kui nad väga tahavad. Väidetakse, et nähtus ei allu meie tahtele, ehk seda ei saa kontrollida. Küll aga on kõigil ATH tunnustega inimestel oma meelisasjad, mille kestel saavad nad väga hästi keskenduda, ning võimalik, et isegi sügavamalt kui teised. Tekib nn hüperfookus.
Seda selle tõttu, et ATH-ga inimesed on väga sõltuvad dopamiinist. Nimelt on leitud, et tehes ebameeldivaid (ei tõsta dopamiini taset) asju, ei allu nende keskendumine nende kontrolli alla. Mõtete minema triivimist on võimatu kõrvaldada. Fookuse saab küll tagasi tuua, kuid pidev võitlus ei kao ära – meel triivib minema, sa tood ta tagasi ja alustad uuesti. See on frustreeriv. Vajalikud asjad ei saa tehtud, ning meie elus tekib hulgaliselt probleeme suutmatusest keskenduda.
Aga vastupidiselt esineb hea keskendumine olukordades, kus meie dopamiinitase on kõrge või tõuseb. Ehk me teeme midagi, mis meile meeldib või huvi pakub. Keskendumisprobleemi tihti siis ei esine.
Seega, lühidalt kokkuvõttes, tähendab ATH seda, et me ei suuda ebameeldivatele (ka igav on ebameeldiv) asjadele keskenduda.
Selle tõttu olen ma terve elu teinud enamus ebameeldivaid tegevusi ära tänu kofeiinile. Iga kord, kui on vaja arvuti taga midagi ära teha, mis nõuab keskendumist, on mul kõrval tume šokolaad. Nimelt tõstab kofeiin meie dopamiinitaset. Kõrgem dopamiinitase tähendab seda, et meil on rohkem motivatsiooni midagi ära teha, ning selle tulemusena võib midagi, mis enne tundus liiga igav, järsku tunduda põnev. Asi, mis tundus ebameeldiv ja raske, muutus järsku põnevaks väljakutseks, ainult selle tõttu, et meie enda dopamiinitase on nüüd kõrgem.
Sellest, kuidas dopamiini taset loomulikult (mitte läbi ainete tarbimise) tõsta, olen ma palju kirjutanud varasemates postitustes.
Ning samuti olen kirjutanud sellest, et minu näitel toodud kofeiiniga “premeerimine” ei ole tegelikult pikas perspektiivis jätkusuutlik, ning võib anda meile võltsettekujutuse heast tahtejõust ja sellest, et me suudame ebameeldivad asjad enda tahte jõuga ära teha.
Paraku väidetakse, et ATH-st tingitud katkendlik keskendumine ei allu meie tahtejõule. Jah, teaduslikult väidetakse, et ATH on tahtejõule allumatu, ehk me ei saa sinna midagi teha, lihtsalt ongi nüüd elu lõpuni nii.
Minu elu kogemus ütleb nii:
Nimelt, ükskõik kui palju sul tahtejõudu ka ei oleks, kui sa täna oled rahaliselt nullis, siis homme sa miljonär ka ei ole. Ükski kogus tahtejõudu ei lahenda seda probleemi nii kiiresti.
Kuid kui sa rakendaksid enda tahtejõudu järjepidevalt (isegi kui see vahepeal korduvalt katkeb, sest keskendumine kaob ära), siis oleksid sul palju paremad väljavaated, et ühel päeval enda eesmärk saavutada.
Enne kui ma selgitan, mida ma sellega mõtlen, teeme sammu tagasi.
Sellest ajast, kui ma mäletan, on mul alati hüplik meel olnud. Ma olen väga palju enda peas, kus ma mõtlen ja analüüsin asju lõpmatult.
Mul on terve elu olnud raske keskenduda asjadele, mis mulle huvi ei paku, ning kõike mida oli ebameeldiv teha ja kus pidi keskenduma vältisin ma niipalju kui suutsin. Füüsiline rahutus ja paigalpüsimatus viisid mind istuva elustiili soovimisest järjest kaugemale. Sellest kujunes välja reisiv elustiil ja alati palju füüsilist treeningut.
Kuskil 11 aastat tagasi sattusin esimesele meditatsiooni laagrisse ning sellest ajast saati olen vahelduva eduga harjutanud mediteerimist. Algselt tundus see kõige raskem asi maailmas – istuda ja keskenduda, kuid järk järgult ma harjusin sellega ning see muutus järjest loomuomasemaks. Mu keskendumisvõime ja füüsiline rahutus allusid mulle oluliselt paremini kui varem.
Mõned aastad hiljem hakkasin aktiivselt kasutama nutitelefoni. Tagantjärele vaadates toimus sel ajal väga suur samm tagasi. Minu kogemus on see, et keskendumisraskused, tahtmatus ja suutmatus keskenduda, mõtete minema triivimine – need kõik on otseselt seotud sellega, kui palju me oleme infoväljas.
Ma leian, et tähelepanuhäire ehk suutmatus keskenduda ebameeldivale asjale, on otseselt seotud sellega, kui palju muud infot meie peas parasjagu on. See tähendab seda, et isegi kui sa istud maha ja oled otsustanud, et nüüd sa keskendud antud teemale, oled sa mõjutatud sellest, mida sa tol ja ka eelnevatel päevadel tarbinud oled. Kui palju vahelduvat infot, uudiseid, vestlusi sa oma ajust läbi lasknud oled. Need on kõik infokillud, mis on justkui programmid, mis töötavad taustal ja võtavad su protsessorilt jõudu ära, samal ajal kui sina vaatad browserist ühte kindlat lehte ja ei saa aru, miks kõik nii aeglane on.
Me oleme lihtsalt nii harjunud üleliigse infoga, et me oleme võtnud selle uueks normiks. Kiirelt vahelduvad reelid, hirmutavad uudised, videokõne ükskõik kellele, podcastid samal ajal kui me mingit muud tegevust teeme. Info vaheldub nii kiiresti ja me peame seda normaalseks. Aga meie närvisüsteem ei ole sellega harjunud. Tehnoloogia areneb palju kiiremini kui bioloogilise inimese närvisüsteem ja selletõttu ongi ATH-st saamas epideemia.
Iga kord kui ma võtan päriselt aja maha, veedan aega iseendaga ilma telefoni ja suurema suhtluseta või iga kord kui ma lähen vaikuselaagrisse, rahutus, ärevus ja mentaalne segadus taandub oluliselt või kaob üldse.
Jah, mõte endiselt triivib ja hüppab, aga võime keskenduda muutub ühtäkki võimalikuks. Puhtalt selle pärast, et kõik see info, mis peas on, lihtsalt vaikselt taandub ja uut ei tule peale. Olemasolev lihtsalt protsessitakse läbi, nagu toit mis on hästi läbi mälutud ning mis läheb lupsti söögitorust alla mitte ei jää sinna kinni.
Ja muidugi ei maksa arvata, et ilma ATH-ta inimese meel lihtsalt püsib paigal. Ei püsi- mitte kellelgi! See, et sul on paar masendavat päeva, ei tähenda veel seda, et sul on depressioon – seega ärme rutta ennast ka ath-ga diagnoosima.
Ma usun, et nn tähelepanuhäire või tähelepanu puudulikkus on suuresti tingitud sellest, et meil on peas LIIGA PALJU erinevat infot, et ühele asjale keskenduda. Täpselt nagu toas, kus on palju lärmi, on väga raske tööd teha või üldse rahulikult mõelda. Tõsi on, et vahelduv info ei ole ath-d algselt põhjustanud. Lisaks lapsepõlve kogemustele võib põhjus olla ka geneetiline,neurobioloogiline, või lihtsalt mõni väga traumeeriv kogemus elus. Meie võimuses ei ole kõikide põhjuste eemaldamine, seega keskendume võimalikele lahendustele. Inimesed kellel on ath on igasugu infole, uudistele ja ka sõltuvustele palju vastuvõtlikumad, seega peaksid nad ka tõsisemalt võtma nendest asjades hoidumist.
Aeg on tagasi tahtejõu juurde tulla.
Nagu sai öeldud, siis järjepidevalt tahtejõudu rakendades võib sinust ühel päeval miljonär saada, küll aga tõenäoliselt mitte homme.
See tähendab seda, et võibolla sa ei saa tahtejõuga kohe nüüd ja praegu lõpetada kõiki enda mõtte kõrvale kaldumisi, aga mida sa saad teha, on see, et sa hakkad treenima enda keskendumisvõimet. Ja selleks on vähemalt sadu erinevaid viise.
Tähelepanuhäire on kesine keskendumisvõime, kuid rakendades järjepidevalt natukene tahtejõudu, et seda iga päev treenida, oled sa kindlasti järjest paremas kohas kui praegu.
Kui sa ei ole ennast kunagi kõvasti füüsiliselt treeninud, siis oleks ju rumal arvata, et sa peaksid suutma jõusaalis kõiki raskuseid tõsta.
Aga millal sa enda keskendumist viimati treenisid?
Meile on kuskilt sisse kujunenud arvamus, et see on midagi, mis peaks iseenesest olemas olema.
“Aga ma ju keskendun,” tehes …
Point on selles, et kui sa oled keegi, kellel on nõrk keskendumisvõime, hajutatud meel, või mis iganes kirjeldus samast asjast – on viise, kuidas seda parandada. Lihtsalt, sa pead ise selleks midagi ette võtma!
Ära oota järgmist häkki, seenepulbrit või äppi. Esimene asi, mida sa saad teha, on see, et sa ei tarbi enam mitte midagi, mis ei ole otseselt seotud sinu enda eluga. Tänapäeva meedia esitleb igat maailma probleemi kui SINU probleemi. Ja niimoodi me leiamegi ennast korraga mõtlemas mitmele asjale, mis tekitavad stressi ja ärevust, kuid millel pole meie eluga mingit pistmist.
Järgmine samm on see, et sa istud endaga maha ja protsessid järjest läbi neid kaootilisi mõtteid, mis su peas triivivad, või sa võtad käsile mõne keskendumisharjutuse ja teed seda iga päev. See aitab sul meelt nö puhastada tekkinud mõtetutest mõtetest ja arendada keskendumist. Mõlemad on ülimalt olulised.
Väldi liigset kofeiini.
Kuna mul endal on pikalt kogemust kofeiini efektide jälgimisega siis võin järgmist väita julgelt:
Kofeiin võimendab oluliselt mõtete kiiret vaheldumist, ühelt mõttelt teisele hüppamist, multitaskimist, ärevust ja suutmatust keskenduda. Meil kõigil on oma piir mida ületades, on kofeiini doos liiga suur ja see piir on kõigil erinev.
Tassis kohvis on u 80mg kofeiini ning väga paljudel inimestel põhjustab juba 1 tass suurt ärevust ja võimetust keskenduda.
Tänapäeval on väga populaarseks saanud igasugu pre workout segud ja kofeiinijoogid millel on räigelt suur kofeiini sisaldus.
Pealtnäha süütud joogid nagu Nocco (u 180mg) ja teised sisaldavad rohkem kui kahe tassi kohvi jagu, või kuni 4 espresso shoti jagu kofeiini. Juba 2 espresso shotti võtab enamus inimestelt võime tähelepanu ühel asjal hoida, sealt algab multitaskimine, skrollimine ja üleüldine mitte-siin-ja-praegu olemine. Kui sul on niigi juba mitmeid ath tunnuseid, siis on see mõju kokkuvõttes laastav.
Kofeiini tarbimine on asi mida saab igaüks saab kohe ise järgi proovida. Istu maha ja lihtsalt jälgi mis su peas toimuma hakkab.
Joogid on tuhandeid aastaid kirjutanud raamatuid sellest, et inimese meel ongi hüplik ja, et keskendumist tuleb treenida. Ja just tahtejõud on keskendumise alus. Seega ma vaidlen sügavalt vastu sellele, et tähelepanuhäirest ei saaks võitu tahtejõuga.
Jah, tõsi – me ei saa ath tunnuseid nende praktikatega täielikult eemaldada, aga see ei olegi nii oluline, sest igaühe eesmärk võiks olla lihtsalt see, et oleks oluliselt parem!
Seega arendame tahtejõudu ja keskendumist. Tahtejõudu nõuab ka see, et sa ei ava enda telefonis mõtetuid äppe, kus ei ole tegelikult mingit sisu. Sa ei võta podcasti lahti lihtsalt sellepärast, et muidu on liiga igav koera jalutada või süüa teha. Isegi kui sa kuulad podcaste sellepärast, et enda teadmisi suurendada, tasub arvestada sellega, et kui sa multitaskid, siis selle hind on hajutatud meel.
Küsimus on lihtsalt selles, kas sa saad seda endale lubada? Kas sul on hea olla ka suures plaanis, mitte lihtsalt sellel hetkel!
Kas sinuga on päriselt hästi ?
