Enne kui ma esimest korda jiu-jitsu trenni läksin, mõtlesin ma pikalt ja hoolikalt, millist ala valida.
Ma tahtsin, et täidetud oleks järgmised 3 tingimust:
Tegemist oleks kogu keha treeninguga
Tegemist oleks võitlustreeninguga
Ala ei oleks liialt keha või aju lõhkuv
Pärast seda kui ma pikamaa jooksmisega lõpparve tegin, käisin ainult jõusaalis. Mulle sai üsna kiirelt selgeks, et jõusaal on täielik mugavustsoon. Ma teen harjutusi täpselt niipalju kui ma tahan ja just neid harjutusi mida ma tahan. Mul on kõrvaklapid peas, seega kasutan aega maksimaalselt ära kuulates podcaste ning ma saan selle tunde, et tegin trenni ning näen ka tulemust. Ja muidugi kofeiini tarbisin ka enne trenni, et veel mõnusam oleks.
Selge see, et kui järgida kindlat kava, siis me ei tee alati neid asju mida me tahame ning alati ei taha me trenni minnagi. Aga enamasti premeerime ennast minema, mitte ei kasuta tahtejõudu. Jõusaali kava on enamasti niimoodi paika pandud, et järjepidevalt kindlaid harjutusi vältides, ei ole lihasmass hiljem proportsioonis. Seega seal on meie motivatsioon ebameeldivat harjutust teha päris suur – sest keegi ei taha näha imelik välja. Paraku ei ole ta tihtipeale nii suur, et trenni minna ilma premeerimata. See toob tulemuse kus väljast näeme me head välja aga sisemiselt ei ole proportsioonis enda tahtejõu ja tahtmiste osas.
Viitsimine on jällegi üks teine suur aspekt. Kui sa lähed näiteks jiu-jitsu trenni siis sa teed seda mida treener käsib. Aga kellele meist meeldib, et keegi teine käsutab ja ütleb mida teha ? Ma arvan, et just see on peamine aspekt miks jõusaalis käimine on nii populaarne – keegi ei tule sulle ütlema mida sa tegema peaksid. Sa ise otsustad. See tundub nagu enesedistsipliini arendamine kuid tegelikult on täielik mugavustsoon. Ning sa saad sellest niipea aru, kui sa lähed trenni kus treener ütleb mida, kuna ja kui palju teha. Su keha on väsinud, su peas keerlevad vabandused, et sa ei söönud, sul oli raske päev või, et kuskilt valutab. Aga mitte kedagi pole neid vabandusi kuulamas. Ja siis sa saad aru, kui mugavas mullis sa istunud oled.
Kui me ei harjuta ennast toime tulema ebamugavusega siis muutume seest nõrgemaks. Me muutume hapraks ning seega anname suurema tõenäosusega alla tulevastele raskustele.
Füüsiline treening on mõeldud treenimaks ka meie vaimu, mitte ainult keha. Ning okei, ma näen, et see on ka võimalik jõusaali treeningu puhul, kui inimene tõesti kava järgi tegutseb ning iga kord endast ligi maksimumi annab. Enamasti juhtub aga nii, et me hakkame ajapikku järjest vähem pingutama. Treeningu intensiivsus on tugev ainult tänu kofeiinile ja heale muusikale, ilma nendeta ta langeb. Kuniks me käimegi jõusaalis ainult naisi vaatamas või sõpradega juttu ajamas ning kangi tõstame täpselt niipalju, et enda ees häbi ei hakkaks.
Võitlustreeningu puhul on see oluline faktor, et niipea kui me valvsuse kaotame, saame me karistada. Seega peab su meel püsima selge ja terav. Meie nutiajastul, kui tihti sa keskendud järjest 1,5 või 2 tundi ilma, et sa telefoni tsekiksid või skrolliksid või midagi ei näksiks? Eeldan, et suhteliselt vähe.
Me muutume ajapikku järjest pehmemaks, häiritumaks ning mugavamaks. Ehk me muutume nõrgaks.
Me tahame olla tugevad nii sisemiselt kui välimiselt, ainult siis saame me olla enesekindlad. Kuidas saab keegi olla täiesti enesekindel kes teab, et ta vabandab ennast igast tegevusest välja, niipea kui see muutub ebameeldivaks ?
Või kui enesekindel saab olla mees, kes ei oska kaitsta ei ennast ega enda naist ?
Ja mitte ainult kui enesekindel vaid ka kui rahulik, kui lõdvestunud, kui kaastundlik ?
Mees saab sügavalt rahuneda ainult siis, kui ta tunneb ennast turvaliselt. Mees kes oskab ennast kaitsta tunneb ennast turvaliselt ka õhtul tänaval jalutades ning tänu sellele tunneb ennast turvaliselt ka tema naine. Mees kes ei oska ennast kaitsta on rohkem pinges, ta jälgib rohkem mida ta teeb ja mida ta ütleb, et kedagi mitte solvata või ette jääda ning selletõttu on tema närvisüsteem koguaeg valvel.
Mees kes oskab ennast kaitsta suudab kaitsta ka teisi. Tal on ressursse mõelda teiste peale ning olla kaastundlik. Samamoodi on ka näiteks suhetes. Kui mees kardab enda naist kas füüsiliselt või emotsionaalselt, siis ei saa ta olla kaastundlik vaid on ründav. Tal ei ole ressursse teise peale mõelda, ta on liiga hirmul ehk pinges.
Meestel on võime rääkida ennast palju kõvemaks kui tegelikult ollakse. Ning tihtipeale petetakse naised sellise jutuga ära ning jäetakse endast tugev ja enesekindel mulje. Tegelikult tihtipeale räägitakse ka iseennast sellise jutuga ära ning arvatakse ennast palju kõvemaks vennaks kui tegelikult ollakse. Aga kui keegi järjekorras õlaga sisse sõidab või seljataga järsku häält tõstab siis kohkutakse ning tõmmatakse kössi.
Enesekindlust ei saa kuidagi osta või alla laadida, ainult treenida. On neid, kellel on naturaalne enesekindlus väga heal tasemel. Sellised tüübid ei lase endale jama ajada ning halvasti öelda. Nad on valmis enda au nimel kohe rusikad käiku panema, isegi kui kakelda ei osata. Aga enamus mehi ei ole sellised. Enamus meestest teeskleb enesekindlust või üritab selline olla. Käib pidev enesesisestus, mis töötab ainult niikaua kuni proovile ei panda. Enesekindlust saab treenida ainult ühte moodi – ennast proovile pannes ning siis nähes, et saadi hakkama.
Me kõik oleme kogenud seda kuidas pissuaari kusedes jääb meie asi katki niipea kui seljataga kedagi sisenemas kuuleme. Või poe järjekorras seistes aktiveerime automaatselt kõik tuharalihased, niipea kui tajume, et seal keegi on. Me oleme tegelikult palju rohkem pinges kui üldse ettegi kujutame. Ja see tuleb hirmust. Hirm on aga enesekindluse puudumine.
Teise mehega mõõdu võtmine või võitlemine on 100protsenti aus. Kindlasti mängib väga suurt rolli oskuste hulk antud spordis mis võib teha vastasseisu ebaausaks, aga point on see, et sa ei saa minna ringiga. Sa pead minema läbi. Antud juhul siis läbi vastase ning tema annab endast kõik, et see sul ei õnnestuks. See kes võidab, selle enesekindlus tõuseb ning vahest tõuseb ka sellel kes kaotas, kui saadakse aru, et nende võimed olid tegelikult head, lihtsalt mitte nii head kui antud vastasel.
Teisele mehele otsa vaadates, teades, et ta proovib sulle haiget teha, et oma tahtmist saada on väga suur mõju. Nii julgusele kui enesekindlusele. Ennast pidevalt sellisesse olukorda panemine kasvatab meid sisemiselt. Sellelt on niipalju rohkem võita kui jõusaalist või mõnest muust spordist. Tõenäoliselt sa oled minuga nõus. Aga miks siis kõik enesekaitse või võitlusspordiga ei tegele, kui see nii hea on?
Vastus on – see on väga ebameeldiv mugavuse aspektist vaadatuna.
Ei enesekindlus ega ka füüsiline tugevus/oskus ei tule mitte kuidagi tasuta. Me ei saa ohutult kuskil mullis õppida ennast efektiivselt kaitsma või teisega võitlema. Selleks tuleb riskida. Sa riskid haiget saamisega ning vahest ka häbiga. Aga kui enesekindel saab olla keegi, kes igal juhul väldib stsenaariumit kus võib sattuda häbisse või saada haiget ? Mitte eriti eks. Võitlustreening on kohati ääretult ebameeldiv. Eriti jiu-jitsu. Esimeses trennis sain ma päris korraliku tervituse osaliseks. Minust suurem ja kordades osavam tüüp ei arvestanud grammigi mu varasema kogemusega ja litsus kiirelt kogu õhu mu kopsudest välja. Aeles otsas, muljus ja pigistas ning tahtis, et ma alla annaksin ilma, et ta mõnda alistamistehnikat üldse rakendaks. Kõige raskem sellejuures on see, et rindkere lihased ei ole üldse survega harjunud. Rääkimata veel 85 kilogrammist, mis õigete võtete kasutamisel muutub veel raskemaks. Sa lihtsalt ei suuda teise mehe all hingata. Tunne oli väga sitt ja abitu. Ja nii oli igas raundis, vastasel kulus 10-15 sekundit, et mind selili põrandale saada ning ülejäänud aeg oli lihtsalt piin. Ma oleks parema meelega löögist tulnud nokaudi valinud, sest siis ma vähemalt ei andnud ise alla. Oleks rohkem väärikust alles jäänud. Pärast trenni vabandasid teised trennikaaslased minu ees, et ma nii halva vastuvõtu osaliseks sain. Nad ütlesid, et “Sorry, kahjuks Henry ongi selline”. Ning lisati, et nad loodavad, et ma veel tagasi tulen. Ma vastasin, et kindlasti tulen, sest ma olin teinud otsuse, et hakkan treenima juba palju varem langetanud.
Ma otsustasin teadlikult, et ma tahan teiste meestega mõõtu võtta, tunda ennast enesekindlana ning tugevana. Ning kui mul oli vaja selleks natuke valu taluda siis olgu nii. Valu pidin ma taluma aga palju rohkem kui ma ette kujutasin aga ma tunnen, et see tasus ennast igati ära. Sa võid kohelda valu kui sõpra või kui vaenlast aga igaljuhul on ta hea õpetaja.
Kui sa valid endale sobivat spordiala siis alusta sellest, et sa kirjutad välja mida sa sellelt alalt tahad.
Lisaks sellele vaata mida ta sulle annab kui sa tegeled sellega järmised 10 aastat.
Seejärel võrdle, kas mõni muu ala oleks ehk suurema väärtusega.
Tithipeale me nii ei mõtle. Me tahame lihtsalt lahendada esmast probleemi, milleks on enamasti see, et me oleme kas liiga paksud või liiga nõrgad. Ja siis me hakkamegi kõige lihtsama asjaga pihta mis võiks probleemi lahendada. Aga mis oleks siis, kui sa võtaksid ette kõige raskema ala mida sa nõus oleksid tegema ? Kui palju see tõstaks su enesekindlust ning ebameeldivusega silmitsi seismise võimet? Ning kui sa tegeleksid sellega 10 aastat, milline inimene sa siis võiksid olla ?
Ka ebameeldivus kaob. Samamoodi nagu me ei saa ühest laulust lõputult dopamiini ammutada, ei ole ka üks asi lõputult raske ja ebameeldiv. Külmas vees ujumine muutub väga kiiresti nauditavaks. Salati söömine muutub ajapikku vabatahtlikuks ning samamoodi muutub ka see spordiala jumala okeiks ning hiljem hakkab isegi meeldima. Ja kui sa sinnamaani vastu pead siis tõuseb sinu enesekindlus ja julgus ennenägematule tasemele sest sa ületad midagi, mida sa algselt võimalikukski ei pidanud. Kas poleks hea diil ?
Tsau!
