Ma saan kõigega hakkama

Kuulasin hiljuti ühte podcasti mille külaline oli küll erakordne inimene, kuid samas erakordselt lihtne inimene. Selgitused mida ta andis olid väga kergesti mõistetavad ning temaga samastumine tundus äärmiselt lihtne. Olles viimased paar aastat olnud päris raskes rahalises olukorras, korruptsiooni ja enda unistuste vahel kinni, küsiti talt, et kuidas ta antud olukorraga üldse toime tulnud on ? Ta vastas:
“Vaata, pärast seda mida ma olen läbi elanud, ma tean, et ma suudan teha absoluutselt kõike, ma ei karda neid olukordi, sest ma tean, et ma saan hakkama”. See hetk tegi mind kurgust härdaks, sest ka mina igatsen sedasama tunnet ja enesekindlust. Ja igatsen just selletõttu, et ma ei ole ise nii tundnud juba mõnda aega. Ma mäletan isegi täpselt viimast korda kui nii oli, 2020 aasta, Septembrikuu teine pool, riia kesklinnas valgusfoori taga seistes. Vaadates taevasse ning imetledes sügise kargust ja ilu, tunnetasin ma kogu enda kehaga harva esinevat sisemist rahu ning sellega kaasnes peas hääl, öeldes iseendale: “Ma suudan kõike teha, kuhu ma olen otsustanud enda tähelepanu suunata”.

Ilmselgelt on meil kõigil olnud emotsioonivälgatusi, kus me tunneme sama. Minul tuleb sarnane tunne iga kord kui ma näiteks tassi kohvi joon. Järsku olen tahtmist ja tegemist täis ja meel on max positiivne ja ettevõtlik. Aga antud juhul ei ole see üldse see millest ma räägin. Ma räägin sisemisest vankumatust teadmisest mis on ka järgmisel hommikul seal ning ka ülejärgmisel.

Kahjuks, ei ole ma sama tunnet kogenud nüüdseks pea 2 aastat. Mis juhtus ? Ma ei tea – ausalt öeldes.
Viimane suhe oli keeruline ning neelas kõvasti tähelepanu. Tegin ohverdusi oma soovide osas, et asi saaks toimida ning tundub, et ilma enese märkamata, kaotasin ka just sellesama tunde. Millest on praegu mul väga kahju, sest ma tunnen, et see on üks kõige väärtuslikemaid asju mida kogeda saab.

Kui me iseenda sees ei suuda seda tunnet kas leida või ette kujutada siis korraks kujutame ette, et meie partner elab just täpselt nii. Mitte endale sisendades, vaid füüsiliselt kehastades, et ta saab kõigega hakkama. Kuidas sa ennast tunned sellise inimese kõrval ? Ehk siis, kuidas tunduksid sina, oma jõus ja väes, oma partnerile ?

Ma olen päris kindel, et kõik mehed võiksid nii elada või vähemalt sellepoole pürgida. Seega esimene küsimus on, mis mind sellest eemal hoiab ?

Minu põhjuseks oli mentaalne rahutus. Ma ei saa tunda, et ma saan kõigega hakkama, kui ma tean, et ma ei suuda pikalt süveneda ühel või teisel asjal. Võimetus hoida enda meelt paigal ning teha endale vajalik asi selgeks. Füüsiliselt asjade tegemine on sellekõrval lihtne. Samas, inimesed kes on enda meele väga teravaks treeninud, ei suuda võibolla füüsiliste asjadega nii hästi toime tulla. Meil kõigil on oma kitsaskohad.

Enda meele treenimiseks hakkasin õppima programmeerimist, mis oli mulle ülimalt raske väljakutse. Juba esimesed 30 minutit näitasid, et see on nii teise kaliibriga keskendumine, võrreldes mu varasema kogemusega. Olin ju keskendumisharjutusi ja meditatsiooni teinud aastaid, aga kus olid viljad ?
Tegelikult on erinevatel praktikatel erinevad tulemused. Selge on see, et mediteerimisega lihasmassi ei kasvata. Samamoodi ei saa sinust ka programmeerija. Kui sa tahad õppida koodima, siis kõigepealt pead õppima selgeks just selle valdkonna reeglid. Kui sa ei suuda regulaarselt trennis käia siis pead omandama hoopis teistsugused reeglid. Kokkuvõttes taandnub asi ainult harjutamisele ja keskendumisele. Kui sa oled piisavalt keskendunud, siis kaob ära enesega läbirääkimine. Ja just läbirääkimine on see, kuhu enamasti me kinni jääme. 

Seega, kui sa tunned, et ka sina oled samasuguse sisemise teadmise kuskile ära kaotanud, peaks vaatama kõigepealt sinna, mida me kõige vähem teha tahame või suudame. Kui see on mentaalne keskendumine, siis sa peaksid just sealt pihta hakkama. Kui see on vaikuses istumine, siis peaksid just seal pihta hakkama ja kui see on regulaarselt enda treeningsaali viimine, siis guess what ? Sa peaksid just sealt pihta hakkama. 

Oluline on mainida, et me ei teeks neid tegevusi läbi enese premeerimise. Ehk siis, sa ei tarbi selle asja tegemiseks kofeiini või mõnda muud ainet, ei kuula samal ajal muusikat jne. Miks? Sest et teaduslikult on tõestatud, et kui sa premeerid ennast, siis preemia mõju väheneb aeg-ajalt ning kui see langeb alla teatud piiri, ei suuda sa antud tegevusega enam pihta hakata. Seda nii koos kui ka ilma preemiata. See viib selleni, et preemia kogused suurenevad, olgu see mistahes asi mida sa kasutad. Ühel hetkel sa lihtsalt ei taha või ei jõua sellega sammu pidada ja loobud.

Tol sügisel Riias, hakkasin ma esimest korda trenni tegema ilma ühegi stimulatsioonita. Lausa uskumatu, et mees kes on eluaeg sporti teinud, ei pannud isegi tähele, et pea iga kord on ta kas ennast kofeiiniga enne turgutanud või siis suhkruga hiljem premeerinud. Samamoodi hakkasin ma tegema keskendumisharjutusi ja programmeerimist ilma kofeiinita, mis oli ülimalt raske. Meel oli nagu väike laps, kes tahtis kommi selleks, et vait olla. Probleem on lihtsalt selles, et kofeiin või suhkur meie meelt kohekindlasti vaiksemaks ei tee. Kui sa ei usu mind, siis istu kohvitassiga maha ja proovi järgmised tund aega mitte mõelda. 

Kui veel veidi sügavamale süübida, siis taandub kogu tegevus ainult tahtejõule ja selle kasutamisele. Kui sa tunned, et sa ei taha teatud asja teha, aga sellest hoolimata hakkad sellega pihta, siis sa rakendad ja ka arendad selleläbi tahtejõudu. Kui sa ennast aga premeerid, siis sa teed asja ära preemiast vallandunud dopamiinipurske pealt mis tähendab – et sa ei rakenda ega ka arenda tahtejõudu. Ja just sellepärast on tänapäeval ülimalt palju nõrga tahtejõuga mehi, kes tegelikult ei tule toime ebamugavusega. Premeerimine võrdub feik tahtejõud!

Feik tahtejõud ei anna meile kunagi sisemist rahu ja tunnet, et: “Ma saan kõigega hakkama”.

Tsau!