Igavus on naturaalne seisund, mille vältel inimene ammutab uut jõudu ja inspiratsiooni teha uusi asju ja võtta ette uusi väljakutseid. See on looduse poolt paika pandud, et kui saavutame mõne eesmärgi, saame kätte enda dopamiinilaksu, kogeme kliimaksit ning pärast seda hakkab igav. Inimene korrastab enda aju ja mõtteid, mis on hädavajalik, et tunneksime ennast pikas perspektiivis hästi.
Tänapäeva ühiskonnas on igavus tabu mida välditakse iga hinna eest. Kas iga natukese aja tagant telefoni haarates, koguaeg midagi kuulates läbi kõrvaklappide, sõpradele helistamise või seltskonnas viibimise läbi. Me väldime igavust sest see on ebamugav. Aga ka see on looduse poolt paika pandud. Vaata, kui igavus poleks ebamugav siis ei oleks meil ju vajadust selllest seisundist väljuda ja uusi asju teha. Igavus peabki olema valus. Sellest valust saame me tõuke teha uus pingutus ning igavusest tulenev ruum peas paneb meid mentaalselt otsima uusi mõtteid ja ideid. Seega looduslikult on kõik paigas. Probleem on aga selles, et kui me ei lase endal igavust tunda sest see on valus, siis:
1. Ei ole meie meel selge ja
2. Meil ei ole motivatsiooni uusi asju teha
Tagajärg on hajutatud meel millest tekib edasi ka ärevus ning motivatsiooni puudumine, mille pikaajaline kogemine on tuntud kui depressioon.
Mida rohkem me erinevat infot tarbime ning enda kehast mõnuhoroone välja pigistame erinevate tegevuste ja ainete abil, seda kauem peaksime sellest taastuma. Ehk hoiduma kõigest mis on stimuleeriv ja mõnus. Ehe näide meeste puhul on orgasm. See on tõenäoliselt üks kõige rohkem mõnu andvaid kogemusi aga mis juhtub pärast ? Hetk tagasi möirgav lõvi tõmbub endasse, jääb vaikseks ja tahab ainult süüa ja magada. Seda selletõttu, et keha ressursid on piiratud. Täpselt sama on kõigi muude mõnudega, me ei taha lihtsalt seda kuulda.
Me oleme muutunud nii nõrgaks, et ei suuda seda väikest valu taluda, mis tuleb igavusest. Iga mõtte peale tahame infot juurde ammutada, ilma
Ideed läbi seedimata. Sest seedimine on igav ja nõuab keskendumist. See on tagajärg tänapäeva toodangust, kus dopamiini saab tasuta ammutada iga hetk – seda muidugi hetkeni, kuni sul seda enam ei ole.
Enamus meist on kogenud neid hetki, kus vedeleme telefon käes ning oleme läbi katsetanud kõik märksõnad mida youtubesse või pornhubesse kirjutada oskame ning ühel hetkel ei ole meil mitte ühtegi ideed mis pakuks huvi järgmisena sisse trükkida. Ja nii ongi. Feed ehk sööt enam ei toida. Karm reaalsus, et küna on tühi! Aga me istume seal nägupidi sees ja ruigame mõnust täpselt niikaua kuni dopamiini meie kehas jätkub. Mis saab aga pärast?
Nikotiin, kanep, õlu, kohvi või energiajook? Vahet pole, andke midagi mis teeb olemise paremaks.
Kahjuks me ei taipa ära, et palju kergem oleks tunda seda valu, mis enne skrollimismaratoni vaikuses istudes meid oleks tabanud, kui seda, mis meid tabab hiljem. Sest hiljem tahaks lihtsalt magama jääda, homme on ju uued varud. Sotsiaalmeedia küna on triiki laotud “mõjuliidrite”poolt kes tahavad sulle ainult parimat.
Kui sa tunned, et sinu motivatsiooni ja eesmärkidega võiks olla paremad lood, või tahad selgemat fookust siis tegelikult ongi ainult üks tee.
Vältida tegevusi mis annavad lühiajalist mõnu ning mille tegemine ei nõua sult mingit pingutust.
Sa pead alluma loodusseadustele ning laskma enda närvisüsteemil puhata. Stress, adhd, ärevus ja masendus on tihtipeale eelneva elustiili kõrvalmõjud. Kas sa oskad nimetada kasvõi ühte mõnusat asja mille pole hinda ? Ja onju selge, et ma ei räägi rahast.
Ja ma ei loe siin moraali, ka minul on oma ahvatlused mis saavad minust võitu. Ja ka mina tahan, et mul oleks selgem meel ja fookus ja ma oleksin rohkem motiveeritud tegelema asjadega mis on pikas perspektiivis kasulikud.
Lahendus mida ma pakun on dopamiinipaast, millest kirjutasin eelmises postituses, vaata järgi.
Seniks kõike head, selget ja kindlat meelt enda otsuste osas, varsti kirjutan jälle.
